sum nice covers

Minu valik lahedaid plaadikujundusi. Hõlmab vaid esikaanepilte. Kõik pildid Amazon.com-ist.

Klaxonsi album "Surfing the void". Kass kuulub Jamie Reynoldsile, Klaxonsi bassimängijale/lauljale. Kiisut kutsutakse Orphee'ks ja muideks, talle pidi Klaxonsi muusika ka väga meeldima.

Two Door Cinema Club - "Undercover Martyn" (cds). Päris kena puudel, või mis?

Biffy Clyro - "Puzzle". Simon Neil (paljas mees, kelle keha katab puslemuster + Biffy Clyro kidra, laul, sõnad)  kirjutas selle albumi oma ema surmast. Ilmselt ta tundis, et seoses sellega on ta kaotanud endast tüki. "Folding starsi" singli kaanel on trummar Ben Johnston, aga ta on lilla-kollasekirju ning ta istub samas asendis, aga teises ruumi osas.

Tame Impala debüütalbum "Innerspeaker". Loodan kunagi endale selle plaadi hankida; minu andmetel sai seda osta Tallinna Rahva Raamatust (Viru keskuses).

We Are Scientists - "Chick lit" (cds). Nagu videoski, jooksevad Keith ja Chris väikeste kollakaspruunide špitsidega ringi. Neile meeldivad vist loomad, sest ...

We Are Scientists kasutas enda esimese albumi kaanel kassipoegi. Loodan, et nad said selle foto kiirelt tehtud ja kiisud ei pidanud kaua kannatama :)

Ma ei tea, kelle plaadikaas see on ja mis albumi pealkiri oli, aga need loomakesed on küll väga nunnud.

Muse - "Absolution". Kaanekujundus: Storm Thorgerson and Dan Abbott. Storm Thorgerson teinud kujundusi veel sellistele bändidele nagu Pink Floyd, 10cc, Dream Theater, The Mars Volta ja The Cranberries.













Junior Jack - "Trust it". Sellel vennal paistab päris priske veen olevat, talt saaks kenasti verd võtta.

Thrice - "Vheissu" vinüül.
 Mingi tõrke tõttu ei saa ma järgmise pildi kõrvale kirjutada teksti, aga see on samuti Thrice'i "Vheissu", kuid CD kaanekujundus.

Alice In Chains - "Alice in chains". See oli nende viimane album enne laulja Layne Staley surma narkoüledoosi tõttu. Koera nimi oli Sunshine.

Veel: albumi tagakaanel on kolme jalaga mees Frank Lentini.

Prodigy - "The fat of the land". Albumi pealkiri tuleb vanast inglise väljendist 'living off the fat of the land' ehk rikkalt elama.

MGMT "Congratulations" Jälle mingi vormistamise jama.

perpetuum mobile

Kaks päeva järjest oli selline asi, et kõnnin tänaval rahulikult ning mõne aja pärast kuulen, et keegi jookseb mulle järele. Päriselt ka jooksis - mõlemal päeval üks väike poiss, aga ma arvan, et nad olid erinevad.
Igatahes, täna pühendan ma oma postituse jooksmisega seotud lauludele ning muusikavideotele.
Et kohe algusest tekiks hea tuju, siis midagi särtsakat:
Gnarls Barkley - "Run"



Vampire Weekend'i lugu "Run", mis on ühtlasi ka nende uus singel. Ametlikku videot veel ei ole ilmunud, kuid lugu saab kuulata nt sellest videost:



Jack Peñate sibab mööda mereäärset teerada. Kunagi liikusid kõlakad, et pärast seda videot oksendas ta äärelt alla mingile tädile pähe ja sai trahvi. Aga see võis ka libauudis olla.



Editors - "Papillon"



Metal'i klassikat, Iron Maiden - "Run to the hills"


Prodigy "Voodoo people", mida remiksis Pendulum.

mashups

The title has it all. Muideks, sellele mõistelegi võib otsida eestikeelset vastet. Ma ei oska ise midagi pakkuda.

Esteks, Beatallica. Ma ei tea täpselt, kuidas see tehti, aga päris tore asi :) Pole päris lugu.



Amy Winehouse - "Rehab" / Peter, Björn & John - "Young folks"



The Cure'i lauluga "Lullaby" oli tehtud päris palju mashup'e. Näiteks see...
Korn "Coming undone" / The Cure "Lullaby"



The Police "Every breath you take" / Snow Patrol "Chasing cars"



Äärmiselt tore on see, et EMI või mingisugune imelik plaadikompanii blokkis Eesti eest osa oma videoid ära, nii et ma ei saanudki "klassikat" siia originaalvideost lisada, aga Youtube'is on palju toredaid inimesi, kes kopeerivad teiste videoid...



Mõned muud imelikud muusikavideod:

The Drums'i esinemine Glastonburyl. Leidsin selle video ühest toredast muusikablogist, Quiff Pro 'Fro, tseki neid. Oleks ma teadnud, et nad on nii "pädevad" omal alal, oleks ma veidi vähem neid promonud. Nicky Wire (Manic Street Preachers'i bassimängija ja paljude laulusõnade autor) on The Drums'i kohta öelnud: "When I see bands like The Drums being fawned over, it makes me feel ill. There is literally no soul in that band." (allikas: nme.com)



Midagi, mis ma leidsin õhtulehest:




Täiega lahe bänd nimega Everything Everything, kellest ma kunagi hiljem kirjutan ehk lähemalt ka, on teinud noriva laulu Photoshopiga töötlemisest ning sellel laulul on suisa kaks videot. Sest bändiliikmed vahetusid.
"PHOTOSHOP HANDSOME"
2009. aastal tehtud video:



2010. aastal tehtud video:




Rohkem ei viitsi täna, tsau

omasuvaomavoli

Just nii.

Kaks minutit tagasi avastasin (enda jaoks muidugi) sellise hea artisti nagu The Naked and Famous.

"Young blood"


Muidu mulle Florence & The Machine ei meeldi üldse, aga see laul on tõesti hea.

"Rabbit heart (raise it up)"


Selle loo alt leiab palju selliseid kommentaare nagu "oh fuck, i thought it was a woman singing it", aga kui tegelt järele proovida, siis vahepeal läheb naiste jaoks liiga madalaks...

Gorillaz feat. Daley - "Doncamatic"



Biffy Clyro Simon Neil ja veel mingi kutt tegid kunagi ammu laheda projekti nimega Marmaduke Duke, üks lugu neilt:

"Kid gloves"



Crystal Castles on minu jaoks väga masendav duo, nende muusika on liiga muserdav. See on minu arvamus. Aga nende cover mingisuguse kaheksakümnendate rokkbändi laulust + laulab The Cure'i Robert Smith.



Pendulum, ei ütle rohkem midagi

"Crush"


"The fountain ft Steve Wilson"


Bombay Bicycle Club

"Ivy & gold"


Ma ei mäleta, kas neil oli juba uus plaat väljas või mitte, üks uus singel on küll juba ammu. The Wombats.

"Tokyo (vampires & wolves)"

"Doesn't matter whether they got popular or not . The only thing that matters is that they still sound great ! "

MrApproximity  - juutuubis mingi vend

visa hing

Tõepoolest on läheb see blogi visalt hingusele. Jah, ma ei suutnud suvel kavatsetut täide viia, kuid nüüd ma kirjutan mõnikord jälle. Kui pähe tuleb, et võiks.
Täna tuleb kiire ülevaade edukatest elektropopi ja muu säärase muusika gruppidest. Kergem oleks öelda, et nendest, keda ma viimasel ajal tihedamini olen kuulanud.

Noormehed, kes tulevad mässuliselt Põhja-Iirimaalt, moodustavad sellise pundi nagu Two Door Cinema Club. Neid on saatnud suur edu ja nende kuulsus kasvab kibekähku. Aga mitte asjata!
Teevad nad sellist lihtsakoelist muusikat (enamasti indipop) - meeldejäävad meloodiad ning üpris lõbus meeleolu, mida saadavad enamasti üpris sisutühjad sõnad. Ilmunud on neil üks album, "Tourist History".
Singlitena on ilmunud:
"Something Good Can Work"
vana video:


uuem video:


"I Can Talk"



"Undercover Martyn"


"Come Back Home"

Ja varsti tuleb uus singel, "What You Know"

Järgmiseks tuleb väheke juttu sellisest inimesest nagu Jack Peñate. Alguses tegi ta veidi indima tunnetusega muusikat, praeguseks on ta jõudnud mingisuguse naljaka žanrini. Ma ise ei ole eriti hea määratleja, nii et ma kirjutan siia, mida Wikipedia ütles tema loomingu kohta: alternative, soul, rockabilly, pop, indie rock. Mulle meeldib ta uuem looming, mida ma iseloomustaksin sõnadega vaba, sundimatu, elunautijalik, muhe (tantsulisem pool) ning eemalviibiv, mõtlik, veidi nukker (suhete-laulud). Albumid: Matinée, Everything Is New.
Matinée laulud on toredad ja armsad, aga otsustasin tutvustada uuemaid lugusid (singleid).
"Tonight's Today"




"Be the One" - veidi melodramaatiline, ent samas päris hästi kirjutatud meloodia



"Pull My Heart Away" - tiba liiga rõõmutu laul minu meelest, aga jällegi on muusika kiiduväärt



Manchesteris tegid 2009. aastal kolm kutti elektroonilise indi bändi nimega Delphic. Mõistagi on nad jõudnud praeguseks välja anda ainult ühe albumi, Acolyte. Laulud on veidi kaeblikud, igatahes jääb nende muusika kummitama. Kauaks.

"This Momentary"


"Doubt"


"Halcyon"


"Counterpoint"


+
"Remain"




Kohe-kohe järgneb üks postitus, kuhu oma suva järgi lisan praeguseid lemmiklaule :)

The Drums - The Drums

Tänane palake on New Yorki indiebändilt nimega The Drums. Nad on vähese aja jooksul üpris kiirelt kuulsust kogunud, minu arvamus on, et mitte asjata. Lähemalt saab uurida:
Wikipedia
Ametlik koduleht
Niisama mõned faktid:

• Leping Moshi Moshi ja Island Recordsiga
• Alguses oli grupi nimi Elkland
• Jonathan Pierce ja Jacob Graham on parimad sõbrad, lugu "Best friend" on nende kahe kohta, aga seal luuletatakse, et Jacob on surnud. Jonathan ütles ühes intervjuus umbes nii, et vahet pole, Jacob on oma hinge juba ammu kuradile müünud.
• Jonathan Pierce laulis varem kirikukooris

Niisiis, nende debüütalbumi "The Drums" tutvustus:
See kaheteistlooline plaat ilmus 7. juunil 2010. Meloodiad on meeldejäävad ja kaasakiskuvad. Omanimelisele debüüdile eelnenud "Summertime" EP tuju on säilinud või vähemalt mulle tundub, et suvine meeleolu on säilinud. Milline mõnus suveplaat! Beachboysilikkus oleks säärane naljakas sõna, mida ma leiutaks nendele. Sest nad ei kopeeri neid. Aga nad oleks justkui 21. sajandi Beach Boys, aga vähem naiivne (natuke) ja rohkem indie.
Best Friend on tantsiskleva bassikäiguga ja kohati häirivate taustaefektidega. Nendel sõnadel on kindlasti mingi sentimentaalne tähendus, aga kergelt pilku peale heites/kuulates tundub see olevat lõbus ja sõbralik meelelahutus.
Me And The Moon on üks minu lemmiklugusid neilt. Kaheksakümnendate biit ja kaeblik vokaal - milline oivaline kooslus:) Refrään on kena ja unelev, maalib hästi pildi sellest, kuidas päike hakkab loojuma või täiskuu juba sirab taevas.
Let's Go Surfing on kindlasti üks kõige mängitumaid lugusid sellelt plaadilt ja hetkel üleüldse sellelt bändilt, sest lugu lausa pakatab energiast... Meretuul puhub näkku ja elektrijänese tunne on kerge tekkima... Olgu, tulen tagasi maa peale. Pierce, muide on surfamas käinud ainult paar korda ja see ei olnud ka päris õige asi. Aga asi on meeleolus, tundes ja vaimus!
Book Of Stories, järgmine lugu, algab veidi tumedamalt. Veidi eemalolev meeleolu hajub refrääniks. Kuulates sõnu ilmub naljakas vastuolu - suhteliselt rõõmsameelne muusika on klapitatud negatiivse sõnumiga. Üks masendavamaid laule albumil, aga keegi pole alati rõõmus. I thought my life would get easier, instead it's getting harder, without you.
Skippin' Town, klassikaline suvelaul. Vokaalne pool on suhteliselt hea. Esmapilgul võib tunduda hea plaaditäide, aga siiski, jällegi on potentsiaalselt kummitama jääv meloodia. Laulu teisel poolel on minu meelest üks naljakas lõik, mis tegelikult on väga totakas.
Forever And Ever Amen on üks lugu, mida on raske iseloomustada. See oli vist esimene lugu, mida ma neilt kuulsin, aga võib-olla oli siiski I Felt Stupid, mida kahjuks sellel albumil pole. Siiski, lugu on hea meloodiaga, ideaalne singel.
Down By The Water on paljude fännide arvates The Drumsi ilusaim lugu. Aeglase tempoga ning hingestatud lugu. Loos antakse palju igasuguseid juustuseid lubadusi, aga sellest hoolimata on täitsa ilus lugu küll.
It Will All End In Tears on ilma sõnu arvestamata päris kelmikas. Pierce undab aeg-ajalt, nagu see talle on harjumuseks saanud. Samas on salmiosa väga dünaamiline. Refrään on malbem.
We Tried on selline suhteliselt tähelepandamatu lugu. Domineeriv kitarr ja hägune vokaal. Jätkatakse vanas stiilis. Nagu oleks It Will All End In Tears veidi ümber tehtud. Ilmselt on asi teises kitarris (mis on põhjaks või saateks), mis on suhteliselt vähevarieeruvate käikudega albumi lõikes.
I Need Fun In My Life on ebaharmooniline ja seetõttu natuke naljakas. Isiklikult minu jaoks on see kõrvale harjumatu. Eriti refrään. Siiski, selles loos on midagi väga huvitavat, mida ma ei oska väga hästi selgitada.
I'll Never Drop My Sword on helges meeleolus, tekitab muretu õhustiku. Ei ajaks teiste lugudega sellel plaadil segamini.
The Future muidu ei paista millegiga silma, aga refrään on võimas. Korralik lõpetus albumile.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et väga palju on ühetaolisust, samas igas loos on mingi killuke, mis teeb selle väga heaks või heaks. Eks see on ka esimene täispikk plaat, suhteliselt hästi on hakkama saadud. Mingil määral võiks enda oskusi veel lihvida, et oleks võimalik rohkem erinäolisemaid lugusid teha.
Meeleolult on see plaat päris hea. Väga palju on positiivsust, see on suhteliselt hästi kurblike lugudega tasakaalustatud. Suveks ideaalne :)
 

Foals - Total Life Forever

Tere, nagu ma lubasin, siis ma hakkan tegema (uute) albumite tutvustusi. Ma ei kritiseeri, vaid üritan rutakalt edasi anda emotsioone sõnadega, kirjeldada, mis on parim.
Niisiis, Foalsi olen ma teile juba tutvustanud. Aastal 2010 ilmus neil teine täispikk album "Total Life Forever", täitsa saadaval Eesti plaadipoodides. Kasvõi täna nägin seda Tartu Kaubamajas. Blue Blood hüpnotiseerib. Mõnus ja tantsuline rütm, särtsuv bassikäik. Miami on tõeliselt funky värk. Ärge imestage, kui hiljem teie kõrvus see meloodia kummitab. Manab hästi silme ette ranna, kus liiva peal inimesed on kõrbemisohus ja vaesekesed vehivad aegluubis kätega, et õhk liiguks. Yannis Philippakise hääl on kergelt meeleheitlik, kuid siiski parajalt lõõgastunud. Total Life Forever, plaadi nimilugu paneb jala tatsuma. Idamaised kittarikäigud... mulle tuleb jälle suvi silme ette. Paistab, et suvi sümboliseeribki igavikku, ei ole lihtsalt võimalik, et see võiks lõppeda. Kui olete siia maani jõudnud analüüsida ja võrrelda kahte albumit (eelmine oli "Antidotes"), siis on kohe aru saada, et nad on väga palju muutunud. Pehmem ja mahedam, tervik on vähem kalkuleerivam.
Black Gold oleks justkui osa uuest tsüklist (st eelnev tervik alamüksus oleks "Blue blood", "Miami" ja "Total life forever". Meloodiliselt suundutakse sissepoole, muututakse rohkem läbimõeldumaks ja jäigemaks. Samas, miski muutub psühhedeelsemaks, ebamaisemaks. Kusagil enne kolmanda minuti täitumist hakkab lugu muutuma hägusemaks, Foals mässib sind enda lummusesse. Enne neljandat minutit saabub selgusehetk, justkui päike piiluks pilvede vahelt. Aga mitte kauaks, sest lumm tuleb jälle...
Et jääda. Järgmine lugu Spanish Sahara panustab lüürilisusele, peidetud jõulisusele. See meenutab mulle Vivaldi aastaaegu, kus on rõõmus sügis ja siis tuleb väljasurnud talv... ehk pärast pidutsemist tuleb väike melanhoolia.
This Orient on taassünd. Kevad. Millal avastatakse, et maailm on nii ilus ja õitsev. Jaah, kõhtu tuleb naljakas tunne. ; )
Fugue on väike muusikaline vahepala. Algab mõtisklevate akordidega, jääb pinge, mis ei saagi lahendust.
After Glow on jälle mõnusa tantsuvibe'iga. Teatud nukrameelsus ja liikuv vaimsus on harjumatu kooslus. Kulminatsioon on vapustav - vibreeriv bass ja kindlakäeline trumm.
Alabasteri intro on veiklev. Ülejäänud lugu mind nii väga ei liigutagi kui just algus. Siiski, tegu on hea looga.
2 Trees on suhteliselt tagasihoidlik, aga kui sellese süveneda, märkab ka selle loo meloodilisust. Õrn, ei ründa kõrvu.
What Remains ausalt öeldes on mulle kõige vähem meelde jäänud. Kena lugu lõpetamiseks, aga puhtalt minu isiklik arvamus on, et plaadil on paremaid lugusid kui see.

Üldiselt on album kergelt sürrealistlik, liidetud on veidrad kitarririfid ja gruuviv rütm ehk mingid omavahel tavaliselt mitte kokkukäivad elemendid on kokkuliidetud ja on saadud huvitav kompott.

Pean vabandama oma kirjutamisoskuse pärast, sest see on väga roostes,
Liis.

Videod:
"Spanish Sahara"


"This Orient"


"Miami"