Tere, nagu ma lubasin, siis ma hakkan tegema (uute) albumite tutvustusi. Ma ei kritiseeri, vaid üritan rutakalt edasi anda emotsioone sõnadega, kirjeldada, mis on parim.
Niisiis, Foalsi olen ma teile juba tutvustanud. Aastal 2010 ilmus neil teine täispikk album "Total Life Forever", täitsa saadaval Eesti plaadipoodides. Kasvõi täna nägin seda Tartu Kaubamajas. Blue Blood hüpnotiseerib. Mõnus ja tantsuline rütm, särtsuv bassikäik. Miami on tõeliselt funky värk. Ärge imestage, kui hiljem teie kõrvus see meloodia kummitab. Manab hästi silme ette ranna, kus liiva peal inimesed on kõrbemisohus ja vaesekesed vehivad aegluubis kätega, et õhk liiguks. Yannis Philippakise hääl on kergelt meeleheitlik, kuid siiski parajalt lõõgastunud. Total Life Forever, plaadi nimilugu paneb jala tatsuma. Idamaised kittarikäigud... mulle tuleb jälle suvi silme ette. Paistab, et suvi sümboliseeribki igavikku, ei ole lihtsalt võimalik, et see võiks lõppeda. Kui olete siia maani jõudnud analüüsida ja võrrelda kahte albumit (eelmine oli "Antidotes"), siis on kohe aru saada, et nad on väga palju muutunud. Pehmem ja mahedam, tervik on vähem kalkuleerivam.
Black Gold oleks justkui osa uuest tsüklist (st eelnev tervik alamüksus oleks "Blue blood", "Miami" ja "Total life forever". Meloodiliselt suundutakse sissepoole, muututakse rohkem läbimõeldumaks ja jäigemaks. Samas, miski muutub psühhedeelsemaks, ebamaisemaks. Kusagil enne kolmanda minuti täitumist hakkab lugu muutuma hägusemaks, Foals mässib sind enda lummusesse. Enne neljandat minutit saabub selgusehetk, justkui päike piiluks pilvede vahelt. Aga mitte kauaks, sest lumm tuleb jälle...
Et jääda. Järgmine lugu Spanish Sahara panustab lüürilisusele, peidetud jõulisusele. See meenutab mulle Vivaldi aastaaegu, kus on rõõmus sügis ja siis tuleb väljasurnud talv... ehk pärast pidutsemist tuleb väike melanhoolia.
This Orient on taassünd. Kevad. Millal avastatakse, et maailm on nii ilus ja õitsev. Jaah, kõhtu tuleb naljakas tunne. ; )
Fugue on väike muusikaline vahepala. Algab mõtisklevate akordidega, jääb pinge, mis ei saagi lahendust.
After Glow on jälle mõnusa tantsuvibe'iga. Teatud nukrameelsus ja liikuv vaimsus on harjumatu kooslus. Kulminatsioon on vapustav - vibreeriv bass ja kindlakäeline trumm.
Alabasteri intro on veiklev. Ülejäänud lugu mind nii väga ei liigutagi kui just algus. Siiski, tegu on hea looga.
2 Trees on suhteliselt tagasihoidlik, aga kui sellese süveneda, märkab ka selle loo meloodilisust. Õrn, ei ründa kõrvu.
What Remains ausalt öeldes on mulle kõige vähem meelde jäänud. Kena lugu lõpetamiseks, aga puhtalt minu isiklik arvamus on, et plaadil on paremaid lugusid kui see.
Üldiselt on album kergelt sürrealistlik, liidetud on veidrad kitarririfid ja gruuviv rütm ehk mingid omavahel tavaliselt mitte kokkukäivad elemendid on kokkuliidetud ja on saadud huvitav kompott.
Pean vabandama oma kirjutamisoskuse pärast, sest see on väga roostes,
Liis.
Videod:
"Spanish Sahara"
"This Orient"
"Miami"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar