Võimalik, päris sama ei saa vist öelda Graham Coxoni kohta, sest tal ilmus paar-kolm nädalat tagasi juba kaheksas sooloalbum. Võhikutele teadmiseks, Coxon on Bluri kitarrist, päris ekstsentriline ja kunstnikuhingega isik, kellel on tugev rokipisik. Nii veider ta siiski pole, et juustu hakkaks tegema, aga kes teab.
"A+E" on mõne arvates aasta parim album (nagu 2012 oleks juba läbi...), kriitikud ka kiidavad, NME andis 9/10 ning Postimehe arvustaja vist andis ka normaalse hinde. Pitchfork hindas 6,7-ga.
Minu arvates pole see nii suurepärane, ometi on päris häid hetki ja huvitavaid meloodiaid. Kitsaskohaks võivad saada pidevad korrutamised nii sõnade kui ka viisijupikestega ("What it'll take" on lausa tüütu!) ning rohke helidega katsetamine. Kõigile, kellele meeldib kogeda uudseid meloodiaid ning kes ei vihka liiga palju seda, kui muusikule on meeldinud oma viisijupike, soovitaksin kuulata seda albumit.
"Advice" on esiti täiesti tavaline rokilugu, aga mitmendat korda kedrates tundub päris lahe. Kitarririff on meeldejääv.
"City halls" korrutab ühtsama rütmi, elektrooniline taust on väga tuim ja kahvatu. Ent vale oleks ainult sellele keskenduda, sest kõik ülejäänu (välja arvatud vokaal) korvab mitmekordselt, meloodia liigub üpris ettearvamatult, aga mitte nii veidralt, et ebamugav oleks. Isegi kahtlased kitarrihelid ei ole üleliigsed, vaid muudavad lugu mõnusamaks. Miks üldse peab olema vokaal sellel lool? Täiesti mõttetu, paistab, et ka sõnad on mittemidagiütlevad.
"What it'll take" on albumi nõrgim lugu, sõnad on väga igavad, meloodial napib originaalsust. Siiski on see albumi esimene singel, arvatavasti kiirema rütmi ning pidevate korduste tõttu (tänapäeval ei saa ju midagi keerulist popi ja poproki maailmas kuulajale ette sööta).
"Meet+drink+pollinate"on mõnusalt Blur'ilik, aga vahepeal meenutab millegipärast hoopis Sleigh Bells'i. Seni kõige mitmekesisem: irooniline lastesaatekõla, olukorda pilav puhkpillindus ning progrerokilik korrapäratus. Korduvad viisijupid, mis näib Coxonile omane olevat, ei sega selles loos, vaid mõjub korrastavalt ning arusaamisele parendavalt.
"The truth" on jälle väga sündine, tume teema kõmiseb terve loo vältel. Üks albumi meloodilisemaid lugusid, sünge, aga mitte masendav. Vokaal on omal kohal, refräänis on mõnusa kiiksuga.
"Seven naked valleys" esindab tüüpilist ära-kuula-kui-sa-oled-närvis / kui-sa-oled-laksu-all-siis-vist-võiksid-kuulata lugu. Kõige sürreaalsem lugu, vahepeal on isegi kauboilik värk. Ma ei oska öelda, kas see on hea või halb, iseenesest on lugu päris hea, aga helidega veiderdamine pole midagi uut.
"Running for your life" on väga nauditav, samas on kõla parajalt ironiseeriv, sobiks taustaks ilmselt veidrale indifilmile, kus lapsed põgenevad mingite värdjate eest. Tõsisemalt rääkides on tegu looga, kus tuleb esile Coxoni hea kidratehnika, käigud on mõnusad, päris toredaid harmooniaid leidub.
"Bah singer" on nõrgem lugu kui paljud teised albumilt. Coxon lisas jälle igasuguseid erinevaid hääli nagu kaltse hunnikusse. Ka meloodia, mille põhi koosneb kahe akordi vastandamisest (lakkamatult), on päris igav.
"Knife in the cast" on hägune, tagasihoidlik. Vokaal on siin võimalikest parimas harmoonias kitarridega. Eriefektide vähesus ning võrreldes teiste lugudega minimalistlik plaan on nagu mört, mille abil muutub "A+E" terviklikumaks, aga lugu on tõsiseltvõetav ka iseseisvana ja albumist eraldi võetuna.
"Ooh, yeh, yeh", nagu nimigi viitab, esindab albumi kergemakõlalist osa. Muhe ja hipilik. Vokaal klapib ka selles loos instrumentaaliga, aga salmisõnadest on keeruline raske saada (see häirib mind alati, kui diktsioon sakib, mis sest et näiteks selle albumi peal mõjuks rõhutatult korrektne hääldus koomilisena).
Lõpetuseks ka "Ooh, yeh, yeh" video, mida imelikul kombel ka VEVO reklaamib ja jagab:
Lõpetuseks ka "Ooh, yeh, yeh" video, mida imelikul kombel ka VEVO reklaamib ja jagab:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar